šåōåšąņū
šåōåšąņū
Ćėąāķą˙
Ēīīėīćč˙
Čķāåńņčöčč
Čķīńņšąķķūå ˙ēūźč
Čķōīšģąņčźą
Čńźóńńņāī č źóėüņóšą
Čńņīšč÷åńźčå ėč÷ķīńņč
Čńņīšč˙
Źčįåšķåņčźą
Źīģģóķčźąöčč č ńā˙ēü
Źīńģåņīėīćč˙
Źščģčķąėčńņčźą
Źščģčķīėīćč˙
Źščļņīėīćč˙
Źóėčķąšč˙
Źóėüņóšīėīćč˙
Ėčņåšąņóšą
Ėčņåšąņóšą ēąšóįåęķą˙
Ėčņåšąņóšą šóńńźą˙
Ėīćčźą
Āīåķķą˙ źąōåäšą
Įąķźīāńźīå äåėī
Įčšęåāīå äåėī
Įīņąķčźą č ńåėüńźīå õīē˙éńņāī
Įóõćąėņåšńźčé ó÷åņ č ąóäčņ
Āąėžņķūå īņķīųåķč˙
Āåņåščķąšč˙
Ćåīćšąōč˙
Ćåīäåēč˙
Ćåīėīćč˙
Ćåīļīėčņčźą
Ćīńóäąšńņāī č ļšąāī
Ćšąęäąķńźīå ļšąāī č ļšīöåńń
Äåėīļšīčēāīäńņāī

Lahingulaev Bismarck


Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1

maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul

lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12

torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate

merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda

või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues

sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui

laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja

järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud

arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks

soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati

suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat

olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres

roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut

kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena

sai 1925. aastal valmis ”Emden”.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,

”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid

need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile,

mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria

kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need

olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis

laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km).

Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli

määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni

6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased

ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja

”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise

seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev

jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-

hobujõulistest diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis

üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse

laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille

pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise

nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga

mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship –

taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti

keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada

soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest

veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva –

”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni,

seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni.

”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee”

1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis

võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava

tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga

koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui

oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade

läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks

põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste

kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa

mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud

piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale

pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku

kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa

allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud

juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt

juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast

mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise

veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust

1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-

mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks

saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles

vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad

osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai

ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise

veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja

ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”,

”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need

küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle

lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see

selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade

puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”.

”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil

1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule,

kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina”

nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise

relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid

ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased

sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli

väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt

ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt

alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane

suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu

1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,

21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba

isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende

ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli

suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti

lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil

määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib

olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski

aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus

lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile, üks lahingulaev uputati

märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati

lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja

tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud

lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –

”Renown” ja ”Repulse”.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe

lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja

lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus

hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud

lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu

ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid

lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks

- ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt

5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma

44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20

aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis

said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus

ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm

suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes

vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli

nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid

neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist

võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel

kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,

mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”,

”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu

korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega,

väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said

valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark

Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.

Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,

ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ühtlasi

esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.

Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja

algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”,

”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused

olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv – 114.

Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või

ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja

lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild

raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda

ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste

kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette

pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm

suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa

soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue

203-mm suurtükidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa

samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult

olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi

kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”,

”Suffolk” , ”Berwick” jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist

25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid

relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või

152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-

mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma

alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid

üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv

Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”

merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando

all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens.

Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk

mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole,

seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut

Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti

valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm

suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased

tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti

valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei

ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma

laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa

lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad

silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit

tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.

Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan

Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74

põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki

Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja

jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et

tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau”

ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast.

Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne

lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt

admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta

mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja

jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust.

Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele.

22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,

mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.

Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse, võtsid

27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid

nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,

kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut

Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv “Scharnhorst” laskis selle

põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam

liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele

saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma

konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste

suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva

“Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud.

“Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-

sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja

sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi

tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga

116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale

siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid

häireid.

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.

Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,

täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tüüpi

“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa

laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis

kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti

lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult

pageda. Värskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel

koduvetesse harjuma jätta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”,

“Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis

plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” – “Õppus Reinil”. “Bismarck” ja

“Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja

“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid

“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad

all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord.

6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa

lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse

pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid

ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tõenäolist

Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine

võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinübungi”

alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinübung”

uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja

“Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal

oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega

oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis

Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse

tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu

planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja

“Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks

kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu

inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku

juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid

ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,

kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”

jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli

jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi

“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten

Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid

märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele

Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid

britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma

peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni

lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti

luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid

Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra

mere loodesse.

Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma

lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud

ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on

viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel

oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki”

ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli

ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga

jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti

lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda

veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid

Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi

alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja

tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud

Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja

sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral

Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba

keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral

Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,

lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru

ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja

“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral

Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos.

Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm

kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva,

Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja

“Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid

Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus kibekähku

udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest,

kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka “Suffolkilt” tund

aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta

täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel

ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.

Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli.

Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end

suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.

Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku

jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega

1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.

Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid “Norfolk”

ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga

mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta,

et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of

Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile

saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii

“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz

Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa

laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja

juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri

ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas

tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate

raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa

laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma

laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks

viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24.

Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00

“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat

märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga

jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari

ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt

paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade

kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja

lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,

inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.

Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma

laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne

äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule

ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad

said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga

vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt

kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli

sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes

sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral

Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral

Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai

oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of

Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata

admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese

kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja

nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva

“Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse

keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et

suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks

vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt

lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade

tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord

tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva

poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga

kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil”

tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai

lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et

kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks

vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise

rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline

vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks

lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv

kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks

komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos

“Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond

(meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti

vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant

Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti

koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral

Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral

Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja

sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”,

mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla

“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele

sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid

lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja

“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai

käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning

Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku

osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja

paarkümmend hävitajat.

“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe

vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa

lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka

“Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et

avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss

Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus

sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki”

reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et

sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks

“PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu

ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga

saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult

silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale

“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa

laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp

kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini”

oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa

torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud

torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele

ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks

torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.

Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka

järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus

Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale

peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma

radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad

otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania

ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate

luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30

paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100

miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist

Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud

“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta

asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega

tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras

admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas

teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki

laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud

lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”

jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on

võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka

analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna,

kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul

kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida

“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka

Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks

oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral

Tovey ise sellest.

“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.

“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati

selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti

radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid

mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,

oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli

relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise

vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.

Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata.

“Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki”

manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit

ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale

“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed

pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey

lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool.

Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja

“Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad,

mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva

olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse”

oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of

Wales” oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai

lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid

aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne pool ja nende

kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema

tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise

päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule

järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda,

siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini

läheb “Bismarck” eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail Øhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”

torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –

13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu

pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse,

kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta

kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas

viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4. Hävitajale flotill

kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad “Cossack”,

“Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule

antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai

“Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta

lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise

kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg

V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut

hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast

ka “Bismarcki” omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma

suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney”

pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus

vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba

nagu jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei

tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis

Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell

10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et

“Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta

olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte

ei satuks.

Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses

vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja hävitaja

“Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest

ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest

sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget

kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha

lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha

oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sõitis

ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40

põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000

tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks

“Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas

Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada,

otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse

eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud

suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning

raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler

neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide

purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu,

ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA

konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid

lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri

sõna peale.

Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda –

läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja

Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas

“Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas

Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub

läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad

ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi

koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta

valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11.

Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade

lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja

allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.

Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu

vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,

torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-

ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise

kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.

Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele

märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri

traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt

miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.

Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja

torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud ja

see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksa

laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, et

selle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad

sakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule.

Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja

admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.

11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Briti

lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus

üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas

pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar

rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale

kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse

pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv

luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid

Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti

allveelaevast “Seelion”.

Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral

Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja lõpus “Prinz

Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati.

Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti

Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.

Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult

kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale,

admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümme

torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa

raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase

paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist

tähelepanu.

Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat

“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell

10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot

kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa

eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei

hiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks

“Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.

Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus.

Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kuna

nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku oli

operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hävituslennukit. Üks

lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe

vahel oli seekord loodud korralik koostöö.

Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud

andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas

on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella

kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja

hakkasid Inglismaalt eemalduma.

Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid

Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa

laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi

murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei

tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm

torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu,

lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid

neid peagi oma otsinguid lõpetama.

Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist

torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid

pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa

laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid

ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased

alla.

Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I

maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele

minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”,

“Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida

suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma

Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi

tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.

Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid,

sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele

laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja

pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga

tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4

miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal

suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”,

“Vivacious” ja “Worcester” läksid ründama lahingulaevu, “Mackay” ja

“Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat

saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja

“Worcester” üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja

suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid

tagasi vigastumatuina.

Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu

ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid

39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud

ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa

suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks

häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised

fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke

läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile

soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata

kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.

Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17

pommitajad kaitsnud hävituslennukit.

Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis

kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30

lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid

kaks lennukit.

Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad

Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid

mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel

liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-

sõlmilise kiirusega teekonda.

Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba

tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi

seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.

13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,

“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli

lõppenud.

12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see

õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau”

pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona

plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva

remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau”

pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi

Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali

rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa

mandrile.

“Scharnhorsti” hukkumine

1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel

vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW

55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist

vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22

transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat,

esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.

18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist

väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi.

Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja

neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel.

23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi

Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja

“Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.

Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril

Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid

konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei

läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda,

käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse

JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände

Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B

aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.

Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa

laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi

Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta

fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral

Erich Bey üldjuhatamisel.

Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad

sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö.

Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal

umbes neli tundi videvikku.

26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,

et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise

raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate

Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid

rünnata ainult “Scharnhorstiga”.

Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis

“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba

konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi

paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.

Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”

Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.

Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis

“Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser

konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal

ristlejaile abiks minna.

“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu

tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey

otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte

sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-

sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge

lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse,

pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi

konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt

oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli

kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B

asukoht ja kurss.

Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise

ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega

neile toeks saadetud hävitajad.

Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell

12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal

konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”

raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad

sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt

tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna

“Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu

kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud

ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74

põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis

nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku

möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi

märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav

merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.

Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-

mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn,

samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral

Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga.

Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest

arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of

York”.

Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis

“Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti

pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui

lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja

“Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati

Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka

lahingumürskudega.

“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal

suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.

Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”.

Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest

lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise

laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst”

kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate

grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei

suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad

niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus

vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti”

kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas

aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest

mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris

tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni

laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee

väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.

Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks

teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”

katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku

korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja

laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid

paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis

teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”

Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler

selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne

kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda

ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja

“Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa –

“Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja

Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte

esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende

pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja

“Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes

miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud

endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud

tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale,

pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma

torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus

langes 22 sõlmeni.

“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta

kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid

need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus

vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki

need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud

ristleja “Belfast”.

“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused

vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni.

“Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast”

ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad

“Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos

eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot,

millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille

kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.

See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral

Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell

19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.

Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad

“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat

meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli

hukkunud 1993.

Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid

Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000

tonnist masuudist.

“Tirpitzi” hukk

1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule

Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli

värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma

Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.

Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal

asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna,

laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga

ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega

jälgis “Tirpitzit”.

Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril

“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi

ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul

oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see

teade Inglismaale.

30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku

eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”,

4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja

ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta

fjordist 250 miili loode pool.

Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis

iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis

lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile”

120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of

Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle

vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.

3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses

laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite

saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat”

ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised

soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri

kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi”

ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille

paksus oli 100 – 120 mm.

Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel

ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti

laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm

tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate

pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust

läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.

Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid

alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga

lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga

uppunud.

“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate

pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja

viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.

Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal.

Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma

sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et

veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade

rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne

vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud

üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi

liikumisvõimetuna seisma.

“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.

Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast

ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.

Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast

keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad.

Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid

lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt

suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest

pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid

loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis

paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks

juba sealtkandist lahkunud.)

Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3

lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis,

et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud.

Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”-

ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa

allveelaevad U 347 ja U 361.

18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi

poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1

lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna

paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga

kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354

Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”.

Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks

tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi

peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav

pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle

130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka

29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid

õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.

Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad

oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt

sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see

vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade

kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise

suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.

Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega

“Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi

lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et ?otimaalt startinud lennukid

maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon

algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras

oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal

mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz”

sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta

lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik

valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai

tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.

7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee

rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril

vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga

Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu –

Petsamo – välja Norrasse.

Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada,

kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz”

otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust,

lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna.

Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid

olid aga tõmmatud vee alt.

18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili

lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku,

kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut

kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba

esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev

vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete

pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks

ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi

“Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist

suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi

laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.

Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid

ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.

See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.

Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa

lahingulaevad olid kõige võimsamad.

Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem

soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.

“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad.

“Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone

kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata

sellele on need laevad merepõhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,

Tallinn “Olion” 1995;

http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm

http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4

Saksamaast …………………………………………………………………...5

Inglismaas laevastik………………………………………………………….8

Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise

kanali ………………………………………………………………………...23

“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28

“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33

Kokkuvõte…………………………………………………………………...37

Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”

“Gneisenau”, “Bismarck”

“Tirpitz”, “Prinz Eugen”

“Gneisenau” , “Scharnhorst”

Admiral G. Lütjens

“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland

“Hood”, “Rodney”

“Suffolk”, “Norfolk”

“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr

“Prince of Wales”

Läbisõit Inglise kanalist

“Tallboy” pommid

Kokkuvõte

Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned

episoodid II maailmasõjast.

Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?

Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.

-----------------------

[pic]



© 2009 ŠÅŌÅŠĄŅŪ
šåōåšąņū