Lahingulaev Bismarck
Lahingulaev Bismarck
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul
lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12
torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate
merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda
või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues
sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui
laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja
järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud
arvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks
soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat
olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres
roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut
kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena
sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid
need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile,
mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria
kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need
olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis
laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km).
Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli
määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni
6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased
ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja
”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise
seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev
jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-
hobujõulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis
üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse
laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille
pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise
nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga
mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship –
taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti
keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada
soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest
veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva –
”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni,
seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni.
”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee”
1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis
võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava
tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga
koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui
oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade
läbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks
põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste
kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa
mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud
piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale
pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku
kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa
allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud
juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt
juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast
mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise
veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-
mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks
saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad
osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja
ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”,
”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need
küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle
lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see
selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade
puhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”.
”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil
1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule,
kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina”
nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise
relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid
ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased
sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli
väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt
ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt
alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane
suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu
1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,
21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba
isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende
ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli
suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti
lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil
määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib
olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski
aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus
lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile, üks lahingulaev uputati
märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati
lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja
tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud
lahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –
”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe
lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja
lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus
hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud
lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu
ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid
lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks
- ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt
5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma
44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20
aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis
said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus
ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm
suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes
vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli
nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid
neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist
võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel
kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,
mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”,
”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu
korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega,
väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said
valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.
Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,
ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ühtlasi
esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.
Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja
algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”,
”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused
olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv – 114.
Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või
ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja
lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda
ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste
kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette
pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm
suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa
soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue
203-mm suurtükidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa
samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult
olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi
kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”,
”Suffolk” , ”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid
relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-
mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma
alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid
üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando
all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens.
Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk
mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole,
seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut
Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei
ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.
Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan
Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74
põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki
Grönimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja
jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et
tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau”
ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast.
Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt
admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja
jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust.
Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele.
22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,
mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.
Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse, võtsid
27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid
nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,
kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut
Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv “Scharnhorst” laskis selle
põhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam
liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele
saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma
konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste
suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva
“Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud.
“Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-
sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja
sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi
tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga
116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale
siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid
häireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,
täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tüüpi
“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa
laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis
kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti
lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult
pageda. Värskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel
koduvetesse harjuma jätta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”,
“Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis
plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” – “Õppus Reinil”. “Bismarck” ja
“Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja
“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid
“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad
all tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord.
6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa
lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse
pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid
ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tõenäolist
Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine
võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinübungi”
alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinübung”
uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja
“Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal
oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega
oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse
tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu
planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja
“Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks
kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu
inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku
juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid
ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,
kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”
jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli
jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi
“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten
Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid
märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele
Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid
britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma
peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni
lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti
luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid
Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra
mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma
lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud
ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on
viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel
oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki”
ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli
ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga
jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti
lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda
veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid
Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi
alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja
tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud
Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba
keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral
Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,
lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru
ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja
“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral
Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos.
Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm
kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva,
Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja
“Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus kibekähku
udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest,
kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka “Suffolkilt” tund
aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta
täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel
ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli.
Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end
suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.
Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid “Norfolk”
ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga
mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta,
et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of
Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile
saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz
Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa
laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja
juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri
ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas
tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate
raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa
laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma
laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks
viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24.
Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat
märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga
jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari
ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt
paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade
kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja
lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,
inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.
Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma
laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne
äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule
ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad
said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga
vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt
kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli
sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes
sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral
Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral
Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai
oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of
Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata
admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese
kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja
nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva
“Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse
keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks
vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt
lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade
tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord
tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva
poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga
kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil”
tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai
lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et
kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks
vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise
rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks
lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks
komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos
“Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond
(meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti
vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant
Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti
koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral
Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral
Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja
sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”,
mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla
“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele
sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid
lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja
“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai
käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning
Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku
osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja
paarkümmend hävitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe
vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa
lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka
“Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss
Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus
sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki”
reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et
sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks
“PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu
ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga
saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult
silmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale
“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa
laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini”
oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa
torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud
torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele
ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks
torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.
Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka
järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale
peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma
radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad
otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania
ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate
luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30
paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100
miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta
asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega
tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras
admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas
teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki
laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud
lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”
jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on
võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka
analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna,
kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul
kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida
“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka
Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks
oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral
Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.
“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati
selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti
radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid
mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,
oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli
relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise
vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.
Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata.
“Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki”
manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit
ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale
“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed
pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey
lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool.
Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja
“Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad,
mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva
olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse”
oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of
Wales” oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai
lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid
aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne pool ja nende
kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema
tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise
päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule
järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda,
siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini
läheb “Bismarck” eest ära!
Seepärast tegid 26. Mail Øhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”
torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu
pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse,
kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta
kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas
viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4. Hävitajale flotill
kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad “Cossack”,
“Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule
antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai
“Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta
lahinguvõimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise
kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg
V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut
hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast
ka “Bismarcki” omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma
suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney”
pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus
vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba
nagu jaanituli.
Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei
tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis
Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell
10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et
“Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta
olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte
ei satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses
vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja hävitaja
“Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest
ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest
sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget
kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha
lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha
oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sõitis
ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40
põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000
tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks
“Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas
Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada,
otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse
eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud
suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning
raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler
neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide
purustamiseks.
Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu,
ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA
konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid
lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri
sõna peale.
Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda –
läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja
Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas
“Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas
Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub
läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad
ajal tavaliselt halb nähtavus.
Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi
koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta
valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11.
Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade
lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja
allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu
vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,
torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-
ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise
kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele
märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri
traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt
miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud ja
see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksa
laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, et
selle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad
sakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule.
Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja
admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Briti
lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus
üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas
pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar
rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale
kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse
pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv
luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid
Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti
allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral
Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja lõpus “Prinz
Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati.
Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti
Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult
kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale,
admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümme
torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa
raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase
paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist
tähelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat
“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell
10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot
kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa
eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei
hiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks
“Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus.
Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kuna
nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku oli
operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hävituslennukit. Üks
lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe
vahel oli seekord loodud korralik koostöö.
Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud
andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas
on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella
kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja
hakkasid Inglismaalt eemalduma.
Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid
Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa
laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi
murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei
tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm
torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu,
lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid
neid peagi oma otsinguid lõpetama.
Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid
pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa
laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid
ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased
alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I
maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele
minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”,
“Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida
suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma
Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi
tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid,
sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele
laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja
pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga
tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4
miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal
suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”,
“Vivacious” ja “Worcester” läksid ründama lahingulaevu, “Mackay” ja
“Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat
saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja
“Worcester” üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja
suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid
tagasi vigastumatuina.
Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu
ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid
39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud
ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa
suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks
häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised
fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke
läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile
soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata
kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17
pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis
kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30
lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid
kaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad
Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid
mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel
liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-
sõlmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba
tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi
seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,
“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli
lõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see
õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau”
pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona
plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva
remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau”
pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi
Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali
rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa
mandrile.
“Scharnhorsti” hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel
vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist
vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat,
esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist
väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi.
Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja
neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel.
23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi
Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja
“Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid
konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei
läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda,
käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse
JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände
Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B
aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa
laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi
Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta
fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral
Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad
sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö.
Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal
umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,
et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise
raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate
Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid
rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba
konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”
Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.
Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis
“Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser
konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal
ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu
tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey
otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte
sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-
sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge
lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse,
pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi
konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt
oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli
kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B
asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise
ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega
neile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell
12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal
konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”
raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad
sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt
tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna
“Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu
kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud
ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74
põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis
nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku
möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi
märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav
merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-
mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn,
samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral
Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga.
Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest
arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of
York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis
“Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti
pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui
lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja
“Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati
Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka
lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal
suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”.
Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest
lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise
laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst”
kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate
grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei
suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad
niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus
vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti”
kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas
aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest
mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris
tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni
laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee
väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks
teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”
katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku
korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja
laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid
paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis
teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler
selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne
kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda
ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja
“Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa –
“Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja
Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte
esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende
pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja
“Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes
miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud
endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud
tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale,
pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma
torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus
langes 22 sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta
kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid
need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus
vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki
need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud
ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused
vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni.
“Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast”
ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad
“Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos
eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot,
millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille
kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral
Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell
19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad
“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat
meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli
hukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid
Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000
tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule
Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli
värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma
Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal
asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna,
laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga
ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega
jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril
“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi
ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul
oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see
teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku
eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”,
4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja
ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta
fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis
iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis
lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile”
120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of
Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle
vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses
laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite
saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat”
ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised
soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri
kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi”
ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille
paksus oli 100 – 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel
ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti
laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm
tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate
pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust
läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid
alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga
lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga
uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate
pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja
viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.
Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal.
Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma
sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et
veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade
rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne
vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud
üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi
liikumisvõimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.
Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast
ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast
keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad.
Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid
lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt
suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest
pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid
loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis
paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks
juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3
lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis,
et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud.
Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”-
ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa
allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi
poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1
lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna
paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga
kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354
Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”.
Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks
tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi
peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav
pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle
130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka
29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid
õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad
oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt
sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see
vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade
kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise
suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.
Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega
“Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi
lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et ?otimaalt startinud lennukid
maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon
algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras
oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal
mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz”
sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta
lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik
valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai
tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.
7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee
rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril
vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga
Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu –
Petsamo – välja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada,
kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz”
otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust,
lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna.
Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid
olid aga tõmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili
lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku,
kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut
kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba
esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev
vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete
pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks
ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi
“Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist
suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi
laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.
Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
Sissejuhatus
Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid
ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.
Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa
lahingulaevad olid kõige võimsamad.
Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem
soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.
“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad.
“Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone
kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata
sellele on need laevad merepõhjal.
Kasutatud kirjandus ja muud allikad
Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;
William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;
http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
http://www.airartnw.com/bismarck.htm
Sisukord
Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
Saksamaast …………………………………………………………………...5
Inglismaas laevastik………………………………………………………….8
Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise
kanali ………………………………………………………………………...23
“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33
Kokkuvõte…………………………………………………………………...37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38
Lisad
“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lütjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Läbisõit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid
Kokkuvõte
Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned
episoodid II maailmasõjast.
Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?
Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.
-----------------------
[pic]
|
